Palupera mõisakompleks Trüki E-mail

Palupera mõisakompleksi moodustavad alljärgnevad hooned:

Palupera mõisahoone /Palupera manor 18th cen

                                Palloper in Kirchspiel Odenpäh Kreis Dorpat

Palupera mõis
Palupera mõis
Varaseimad teated Palupera mõisast (saksa k Palloper , ka Paliuper) pärinevad 1582. aastast. 16.17. sajandil kuulus mõis von Dückeritele, Bronskytele ja von Fersenitele (Rootsi kuningas Gustav Adolf andis). Pärast  Põhjasõda ja Eesti ühendamist Venemaaga oli von Fersen sunnitud mõisa ära müüma, sest talle ei antude vene kodakondsust. Mõis müüdi von Rennenkampffidele (1723. aastast). Edasi vahetusid mõisaomanikud tihti: kreisikohtunik Carl Gustav von Samson (1786. aastast),  von Rosenite valdusesse läks mõis 1797. aastast. Pikemalt jäi mõis parun von Bruiningki aadliperekonna omandusse. 1860-tel aastatel püstitasid nad mõisa puidust historitsistliku peahoone. Hoone on algselt kõrge kivikeldriga ühekorruseline puitehitis, millele hiljem liideti kahekorruselised tiibhooned. Hoone keskpaigas asus aga neljakorruseline torn, mille ülaosa oli kaheksatahuline. Kahekorruselisi otsi kaunistavad kaaraknad.  Bruiningkide perekonna matusepaik on mõisapargi lähedal (1,5 km) pärnametsatukas. Alates 1868. aastast oli mõisaomanikuks mõisnik Fuchs. 1870. aastast alates kuulus mõis kolleegiumi registraator Matthias Fuchsile. Mõis võõrandati von Rentelnidele 1920. aastal. 1933. aastal kolis mõisahoonesse kool, mis kasutab hoonet tänapäevalgi. Alguses oli kool 6-klassiline, siis 7-, 8- ja nüüd 9-klassiline. Hoone on säilinud suures osas algkujul, vaid keskpaigas asunud neljakorruseline torn on lammutatud. Mõisahoone omanikuks on tänapäeval Palupera vald.

Palupera mõisa ait on ehitatud 19. saj. lõpul. Vabakujunduslikku mõisaansamblisse kuuluv omapärase majandushoone näide. Omapärane, historitsistlik, kahekorruseline, hulknurkse põhiplaaniga, alumine osa maakividest ja ülemine osa punastest telliskividest, madala telkkatusega hoone. Teise korruse nurgad ümarate poolsammastega. Alumise korruse segmentaknad kinnilaotud. Tänapäeval eraomandis oleva hoone  üldseisukord on halb ja hoone seisab kasutuseta.  

Palupera mõisa ait
Palupera mõisa ait

Palupera mõisa linnumaja asub Elva-Palupera-Kähri maantee ääres (teest 12,1 m) , on 8-nurkne telliskivihoone, laastukatusega. Hoone on väljast ja seest krohvitud, seina paksus 50 cm. Hoones asub 2 ruumi: põhiruum 56 m² ja väike ruum põhiruumi sees 7,6 m². Mõisamaade kaardil 19. sajandi II poolest seda hoonet veel märgitud ei ole. Seega saab väita, et hoone ehitusaeg võiks jääda kas 19. sajandi lõppu või isegi 20. sajandi algusesse. Algselt oli hoone pumbamaja. Ajaloost: veidi hiljem, kuid siiski mõisa ajal oli hoone kasutusel linnumajana, kus kasvatati jahilinde, faasaneid. Läheduses oli ka kaev, aga see aeti alles mõned aastad tagasi kinni. Karjamõis asus kohal, kus tänapäeval on Palu kruusakarjäär. 1920-ndate lõpus tulid talumehed kokku ja tegid siia hoonesse meierei. Meierei taga oli kohe settekaev, kuhu juhiti hapetega teostatud piimaproovid, mis kohe piima saabudes kohapeal tehti. Korsten ehitati hoonele meierei rajamise ajal, aga võib-olla ka veidi varem. Hoone akendel olid meierei ajal ka tavalised risttrellid. Aknad olid eraldi raamidega kahele poole avanevad .Klaas jagunes kuueks ühesuuruseks ruuduks. Meiereil oli 2 ust – ühest hobusega tulles toodi piim sisse, teisest saadi lõss ja muud tooted kätte. Arvatavasti oli mõisa ajal, kui hoonet kasutati linnumajana, üks uks. Meiereisse piima sisseandmise ukse kõrval oli kohe kaal, siis oli seal veel kaks piimavanni. Meiereil on kogu aeg olnud laastukatus. Väiksem ruum põhiruumis oli masinaruum, kus oli bensiini vms. mootor sees, mis meierei seadmeid ringi ajas. Masinaruum ehitati samuti koos meierei tekkega. Mootori ja seadmete ülekanne toimus lintülekandega, mille rattad ning ülekande võllid on siiani pearuumis olemas. Meireid on siin olnud mitmeid – Kivisaar, Veeber (pärit Lülleveskilt) , Lamp, Saar. Lamp käis siin Elvast ja pidas siin ka siga, kuuris meierei kõrval. Meiereid köeti puudega. Meiereis tehti koort, võid, ainult Veeberi ajal tehti ka juustu ning siis ka kohupiima. Tarbijaks olid põhiliselt oma küla, kuid viidi ka kaugemale. Meierei kõrval asuv üks tiik oli telliskivi põhjaga mõisahärra ujumistiik. Need tellised on eeldatavasti seal põhjas veel praegugi. Tiigis oli sees ka kuldkoger.Neljast geomeetriliselt kujundatud tiigist on täna veel alles kolm, vaid üks neist on  puhastatud. Tiikides leotati lina. Kunagi taheti mudast tiike puhastada, tehti kraav, mis looditi valesti ja tiigid läksid hukka. 1950-60-ndatel kasutati tiike aktiivselt liuväljadena. Suuremal tiigil sõitsid ringrajal kogenumad sõitjad, väikesel algajad.Linnumaja omanikuks on täna Palupera vald. 

Linnumaja
Linnumaja

Palupera mõisa  park ja allee

Pargi regulaarosa ja alleed on rajatud 19.saj. Bruiningk´ide aadliperekonna poolt (1860-ndatel aastatel). Algselt oli peahoone lähim ümbrus kujundatud ehisaiana. Hiljem on sellele liidetud pargi regulaarve põhiosa, mille juurde kuulusid ka geomeetriliselt kujundatud tiigid. 19.sajandi lõpust on pärit pargi vabakujuline osa. Park on segastiilis, keskmise liigirikkusega (põhipuuliik harilik pärn, vaher,saar, tamm), reljeefilt tasane. Esiväljak on kolmnurkne, sügav sissesõiduteega piiratud väljak, mida ilmestavad üksikud põlispuud ja vabakujuline hekk idas. Esiväljaku kõrvale jääb pargi vabakujuline tihe osa. Lehtpuu (vaher, tamm,pärn) enamusega puistut elustavad üksikud täienduseks istutatud lehtpuud (euroopa lehis, arukask, harilik toomingas, pihlakas, haab), okaspuud (palsami nulg, kuusk, haruldastest kollane mänd ja seedermänd) ja elupuud. Tagaväljak on avar ristkülikukujuline muruplats, mida ääristavad põlispuu- ja põõsagrupid. Algselt on siin ehisaed olnud, siit on avanenud vaade tiikide süsteemile (3 suuremat, üks väiksem eraldi), mis tänaseks on oma funktsiooni kaotanud. Pargi regulaarne põhiosa on piiratud pärnaalleedega, ristuvad pärnaalleed jaotavad ala avatud väljakuteks, kus asub hajali pargi inventar. Pargi lõunapoolses osas on ajaloolisest kujundusest säilitatud paralleelselt ja ristuvalt kulgev teedesüsteem. Peaaegu sirged jalgteed jagavad pargi põhjapoolse osa neljaks kolmnurgakujuliseks sektoriks. Algselt asus pargi paviljon pargi nurgas, rekonstrueerimistööde käigus paigaldati 2004 aastal uus pargipaviljon mõisahoonest lähtuvale jalgteele pikendusena. Pargiala piirati 2004 aastal osaliselt tuhkpuuhekiga, mis jäljendab ajaloolistes regulaarsetes parkides kasutatud põhimõtet piirata formaalse kujundusega pargiosa müüri või hekiga.Park on korrastatud, omanikuks Palupera vald.Pargis töötlemata maakivist mälestuskivi, millele kinnitatud marmorist mälestustahvel ja mis sümboliseerib ja mälestab Vabadussõjas, 1919. aasta jaanuarikuus 7 hukkunud Punaarmee sõdurit (ühishaud).  

Mõisapark
Mõisapark

Palupera mõisa viinavabrik Viinavabriku hoone on ehitatud 20.saj.algul. Korstnasse on heledate tellistega laotud aasta 1910 ja tähed L.v.R. (mõisa viimane omanik von Renteln).  See hoone oli piirkonna historitsistlikusse mõisaansamblisse kuuluv omaaegne tähtis tööstushoone. Viinavabriku suur krohvimata seintega maa-ja telliskiviehitis on kultuurimälestis. Erinevad korpused on erineva suuruse ja kõrgusega, mis on viinavabrikule tüüpiline. Masinaruum on kaetud kelpkatusega, milles kitsalt üleulatuvad räästad. Aknad hoonel erineva suurusega, mõned neist lameda kaarsillusega. Masinasaalil olid kolm kõrget läbi kahe korruse akent, mis pealt segmentkaarsed. Hoonete kõrval, kõrgel neljatahulisel soklil, ümara põhiplaaniga korsten. Hoone üldseisukord on rahuldav, korsten lõunaküljelt kahjustanud. Hoone täna eraomandis. 

Viinavabriku korsten
Viinavabriku korsten

Palupera mõisa kuivati-elamu Palupera küla, Elva-Palupera-Kähri maantee ääres, Palupera põhikooli kõrval asuv kaksik-hoone ühe katuse all: elamu ja endine kuivati. Kogu hoone netopind 626,6 m² (s.h. kelder), millest kuivati osa moodustab 274,1 m². Endise kuivati all asub ka kelder, 51,4 m². Kuivatil on telliskivi sein, maakivi vundament, seest on seinad krohvitud, paksus 75-80 cm. Katusekatteks on täna eterniit, mis arvatavasti on nõukogude ajal lagunenud laastukatusele peale pandud. Laastu on ka näha. Ajaloost: kuivati oli ka mõisa ajal kuivati. Elamu osas elas mõisa töötajate eliitkiht. Kuivati poolses küljes elasid rentnikud. Elamu osas oli alumisel korrusel suur saal, kahhelkivi ahjud.Kuivati pargipoolses küljes olevast keldriluugist anti vili sisse, hobusega sõideti peale. Kelder kuivati all olid maakivist võlvkelder ja väga hea, kuid keldrisse minek oli madal ja ebamugav. Viljakotid tõsteti taliga üles. Vili võeti välja teiselt poolt.Kuivatis olev ahi on mõisaaegne, isegi suurt parandatud teda pole. Kuivati maanteepoolses otsas oli üks laudehitus, kuur. See oli nii mõisa ajal, kus vili võeti välja, pandi jahtuma, see oli üks kuiv koht. Kolhoosi ajal hoiti selles kuuris väetisi, mis aga hakkasid jooksma ja rikkusid kooli kaevuvee. Siis see kuur maja otsast ka hävitati (1980-ndate II poolel). Kuuri ja kuivati vahel olev uks müüriti kinni. Mõisa ajal tuli kuivatisse igaüks oma puudega, küttis, kuivatas ja lahkus. Keegi ei lõhkunud, reostanud. Võõras vara oli püha! Ehitis täna eraomandis. 

Palupera mõisa kuivati-elamu
Palupera mõisa kuivati-elamu

Kõrvalhoonetest on mitmed küll varemeis (sepikoda, rehed, tiikide taga asetsenud moonakate maja) või ümber ehitatud kujul. Hoopis lagunenud on aga linnumaja läheduses asunud saun ja kuur.

Palupera raudteejaam Palupera raudteejaam rajati 1888-1889 aastal Hellenurme mõisnik , akadeemik Middendorffi eestvedamisel ja nimetatigi jaama siis Platform Middendorff. Akadeemik oli üks raudteeühenduse loojaid Peterburi ja Riia vahel läbi Tartu, olles ise samaaegselt ka Liivimaa Üldkasuliku Sotsieteedi president ja arvas , et raudteeühendus Peterburi ja Riia vahel on Liivimaa arengu kõige tähtsamaks teguriks. Veel kodanlikulgi perioodil hüüti Palupera raudteejaama kuulsa teadlase kodujaamana – „Middendorffiks“.   

Viimati uuendatud ( laupäev, 16 juuni 2012 )