Valimised 2017

15.10.2017 toimuvad kohaliku omavalitsuse volikogude valimised.

Täpsem info tähtaegade ja kandideerimise kohta ning esitamiseks vajalike dokumentide vormid on leitavad Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehelt http://www.vvk.ee/avaleht/ või http://www.vvk.ee/kov2017

Elva valla valimiskomisjoni info, otsused ja protokollid leiad Elva valla veebilehelt aadressil: http://elva.kovtp.ee/valimiskomisjon

Hellenurme mõisakompleks Trüki E-mail
Oli mõisate aeg....

Hellenurme mõis Hellenorm in Kirchspiel Ringen, Kreis Dorpat

Varaseimad teated Hellenurme mõisast: Esmamainimine aastal 1328 – Helvenorme. Pärast Liivi sõda (1558–1583) liideti koos teiste Tiesenhausen´ite Valgamaale jäävate valdustega Hellenurme Otepääga. Järgnevalt on teated Hellenurme mõisast (saksa k. Hellenorm), mis pärinevad 1641. aastast, mil ta kuulus von Wrangellide aadliperekonnale. Wrangellitega võime seostada ka Hellenurme mõisa asustuse kujunemise. Peale Põhjasõda (1700–1710) oli mõis von Dückerite ja von Bruiningkide valduses. Mõisa peahoone ehitati 1770. aastal. Siis oli mõisahoone põhikehandilt ühekordne barokne ehitis. Peale Saksamaal saadud haridusteed, tuli 16-aastase noormehena Karl Axel von Bruiningk (1782–1848) Baltimaile. Tema juhendamisel istutati puude alleed Hellenurme ja Palupera mõisate teede äärde. Mõisnik Bruiningk maeti Tartu Maarja (Raadi) kalmistule. Mõisat nimetatakse siiski pigem maailmakuulsuse saanud perek. Middendorffide mõisaks, kes olid siin viimased mõisnikud. Suure Middendorffide suguvõsa Liivimaa haru vapi kilp on jagatud kolmeks poomi abil, millel on kolm mesilast. Kilbi ülemisel osal on tammetõrud, alumisel osal aga paat – kiivriehis ja hõlst on kuldsed. Perekonnavapile lisati pärast suuri reise Taimõri reisi plaadi joonis.

Middendorffide vapp
Middendorffide vapp

1850. aastal müüdi mõis 108 000 hõberubla eest Johann Theodor von Middendorffile, 1853. aastast päris mõisa tema ainus poeg Alexander Theodor (1815–1894), 1894. aastast tema poeg Ernst

Akadeemik Al.Th. von Middendorff  vanaduspäevil
Akadeemik Al.Th. von Middendorff vanaduspäevil

(1851–1916), seejärel viimase abikaasa Mary von Wilcken (1855–1938), kellelt mõis võõrandati 1921. a. Nende poeg Leo lahkus Hellenurmest 1939. aastal, mil Saksamaa kutsus balti-sakslased enne sõjakeerist kodumaale tagasi. Al. Th. von Middendorffi ajal asendati Hellenurme mõisahoone endine barokkviil järelklassitsistliku keskrisaliiti krooniva kolmnurkfrentooniga, hoone nurgad rusteeriti, ehitise esi- ja tagaküljele püstitati kivisoklil puidust väljaehitused. Baroksetes proportsioonides ehitis kaeti veidi nõgusa poolkelpkatusega. Horisontaaljaotust toonitavad segmentkaarsete sillustega tihe akenderida. Aknad on ümbritsetud lukukivide ning laia krohvraamistusega. Uue ilme omandasid ka siseruumid, kus praegu kujundavad miljööd kõrged klassitsistlikud tiibuksed, arhitektoonilises vormistuses kahhelahjud, parkettpõrandad. Hilisemate juurdeehitustena omavad härrastemaja arhitektuurse ilme kujundamisel olulist kaalu historitsistlik puitdekooris palkon ning analoogilises vormistuses aiafassaadi veranda. 19. sajandil aset leidnud ümberehitusega nihutati ka algset hoone keskosas asunud peasissepääs vasakule tiivale. Akadeemiku poeg Ernst jätkas isa poolt alustatud ehitustöid. Pargi kõrvale põhja- ja idasuunas rajati mitmeid telliskividest kõrvalhooneid – laudad, tallid. Kohendati ka varasemaid hooneid – 8-nurgelist käsiaita härrastemaja läheduses, kahekordset aedniku maja (praegu vallamaja). Rahvasuu kõneleb, et mõisahoones kummitab (kolistatakse sööginõudega, liigutatakse mööblit, lõhutakse puid, kõnnitakse trepist jne.). Mõisa häärberi ja matusepaiga vahelisel teel nähtud ikka liikumas kõrge kaabuga härrat, kelle kujutis ilmus restaureerimistööde käigus selgelt ka 1999. aastal I korruse fuajee seinale. Hellenurme mõisa peahoone on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23147). Mõisahoone ja pargi tänane omanik on Palupera vald.

Härra kõrge kaabuga
Härra kõrge kaabuga

Hellenurme näiteringi liikmed mõisahoone trepil 1920-30
Hellenurme näiteringi liikmed mõisahoone trepil 1920-30

Hellenurme mõisa peahoone
Hellenurme mõisa peahoone

Peale mõisa peahoone kuuluvad Hellenurme mõisakompleksi veel alljärgnevad säilinud ehitised:

Middendorffide perekonnakalmistu ja kabel Mõisa peahoonest kilomeetri jagu läänes paikneb Middendorffide perekonnakalmistu koos pargi ja varasemate perioodide hilisklassitsistlikus stiilis matusekabeliga, kuhu pole kedagi maetud. Pargis asuvad Middendorffide suguvõsa 12 hauakivi ja 1944. a. sõjakeerises surnud 2 eestlase ja 2 sakslase hauad. Lisaks akadeemik Al. Th. von Middendorffile (1815–1894) on siia maetud tema:

  • Isa Theodor Johann von Middendorff (1776–1856)
  • Ema Sophie von Middendorff (sünd. Johanson, 1782–1868, eestlanna)
  • Abikaasa Hedwig Elisabeth von Middendorff (sünd. Hippius, 1825–1866)
  • Poeg Carl von Middendorff (1852–1871)
  • Poeg Ernst von Middendorff (1851–1916)
  • Vanem õde Anna Bogoslowsky (sünd. Middendorff, 1809–1891)ja poeg Ernsti:
  • Abikaasa Mary von Middendorff (sünd. Wilcken, 1855–1938)
  • Poeg Adreas von Middendorff (1896–1919)
  • Abikaasa õde Sophie von Wilcken
  • Abikaasa õe poeg Peter Bogoslowsky (1892–1919)
  • Abikaasa tädi Annette von Wilcken (1809–1894).

Akadeemik Al. Th. von Middendorffi matusetalitus surnuaial oli eestikeelne. Hellenurme ja Päidla taluperemehed kandsid kuuekesi vahetustega õlgadel puusärgi kodust matusepaigale. Kirst olnud väga raske, võis olla tinutatud. Looduskaitseregistris olev objekt – Middendorffi matusekoha park on riigi kaitse all olev kinnismälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 4475) – Hellenurme mõisa kalmistu nime all. Hellenurme mõisa kabel on arhitektuurimälestis (reg. nr. 23159). Perekonnakalmistu ja kabeli tänane omanik on Palupera vald.

Hellenurme mõisa kabel
Hellenurme mõisa kabel

Hauakivid Middendorffide perekonnakalmistul
Hauakivid Middendorffide perekonnakalmistul

Hauakivid Middendorffide perekonnakalmistul
Hauakivid Middendorffide perekonnakalmistul

Hellenurme mõisa tall-tõllakuur, ametimeeste elamu Mõisa ajal hoiti tallis hobuseid (4-5 tk.), kõrval asus hobuste tõllakuur. Kolhooside ajal kasutati hoonet laudana. Hellenurme mõisa tall-tõllakuur, ametimeeste elamu on arhitektuurimälestised (kultuurimälestise riikliku registri number 23152 ja 23153). Ehitiste omanik täna osaliselt Palupera vald, osa eraomandis.

Hellenurme mõisa linnumaja, piimaköök, kirik See hoone on ehitatud enne 1770. aastat (aasta, mil ehitati mõisa peahoone). Algul oli hoone ühekorruseline, teine korrus ehitati 1770. aasta paiku. Hoonet kasutati linnumajana, natuke aega elamuna ja seejärel meiereina. Meiereina kasutati hoonet eelmise Eesti Vabariigi ajal, ümber ehitasid hoone selleks kohalikud talupojad. Kirikuks hakati hoonet ümber kujundama 1993. a. Hellenurme mõisa end. piimaköök on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23151). Ehitis on eraomandis.

Hellenurme mõisa linnumaja, kirik
Hellenurme mõisa linnumaja, kirik

Hellenurme mõisa käsiait

Vahetult härrastemaja läheduses asub 1877–1878. aastal ehitatud omalaadne telkkatusega kaheksanurgeline aidahoone. Keldrit aida all kasutati mõisa ajal õlle ja viina hoidmiseks. Hellenurme mõisa käsiait on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23150). Ehitis on täna eraomandis, kasutatakse ka Hellenurme mõisa infotoana.

Hellenurme mõisa käsiait
Hellenurme mõisa käsiait

Hellenurme mõisa aedniku maja, koolimaja Sellest hoonest osa, kus asub täna vallamaja, ehitati 1830. aastal mõisnik Karl Axel Bruiningk´i juhendamisel. Ehitati see koolimajaks, esimeseks Hellenurmes, et oleks mõisa peahoonele lähemal. Samas asus ka Vennaste Koguduse palvemaja, kus teenistusi peeti 1907. aastani. Vahepeal viidi koolihoone peahoonesse (1919). Mõisnik Ernst Middendorffi ajal kasutati maja vahepeal ka linnumajana, kus ornitoloogist mõisnik hoidis linnumune ja -topiseid. Tänapäevasel kujul on hoone olemas alates 1936. aastast, kus alustas laiendatud majas oma tegevust 6-klassiline Hellenurme kool. Selles majas töötas kool 1974. aastani ja lõpetas oma töö kolmeklassilisena. Raamatukogu toodi siia majja peahoonest 1945. aastal, kus töötab käesoleva ajani. Ka Hellenurme rahvamaja asus koolimajas, kus toimub tegevus käesoleva ajani (vallamaja kõrval). Ehitise omanik on täna Palupera vald.

Hellenurme mõisa aedniku maja, vallamaja
Hellenurme mõisa aedniku maja, vallamaja

Hellenurme mõisapark ja allee XIX saj. rajatud park haarab endasse hoonestuse. Park on kujundatud vabaplaneeringulisena kontrastsete puudegruppide ja avatud muruväljakute vahelduvas rütmis. Esiväljak on avar, teedega liigendatud muruplats, kus domineerisid lilled, raamiks põlised lehised ja nulud. Peahoone taga olevalt suurelt, kergelt laskuvalt muruplatsilt avanevad vaated paisjärvele ning avamaastikku. Pargi põhiosa moodustab aga kahtlemata tihedama istutusviisiga puistu ansambli lääneosas, mis on üles ehitatud suurtele ümaratele kontrastsetele puudegruppidele (tamm-nulg-lehis-pärn), mis vahelduvad väikeste väludega. Osa pargi põhjaosast jääb aga suhteliselt kitsale Elva jõe ja maantee vahelisele alale, toetudes jõele. Mõisapark on puuliikide poolest väga mitmekesine. Siin kasvasid varemalt ka amuuri korgipuud, praegu kasvab veel eriline kübarpaju liik, mis on akadeemikul võõrsilt siia toodud. Pargi keskosas asuval pargisisesel väljakul asub paviljon, milleni juhib mõisa juurest korrapärane pärnade allee, mida läbivad vee äravoolu tagavad kraavid. Park kulges mõisahoone vastas ka ülejõe. Sealse kolme kilomeetri pikkuse pargi valvamiseks ja salaküttide tabamiseks oli ametis metsavaht. Sinna rajas akadeemik Al. Th. von Middendorff kalatiigi , mille juurde istutati puud ja põõsad. Üle jõe viis kaardus käsipuudega sild, mida nimetati “proua sillaks”. Looduskaitseregistris olev objekt – Hellenurme mõisa park ja allee on riigi kaitse all olev kinnismälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23148). Hellenurme mõisapargi ja allee tänane omanik on Palupera vald.

Hellenurme mõisa piirdemüürid

Piirdemüürid ja väravad, mille kõrval kasvavad end. maaomaniku istutatud põlistammed on säilinud ja ilmestavad täna Lõuna-Eesti Hooldekeskuse ehitisi. Kivimüür ehitati XX saj. algul. Kruus veeti selleks Ruusa talu kruusaaugust. Hellenurme mõisa piirdemüürid on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23149). Rajatis täna eramaal.

Hellenurme mõisa vesiveski, püüli- ja jahuveski Elva jõe paisjärve ääres seisab mõisnike Middendorffide vesiveski. Enne veskit asus hoones õlle- ja viinavabrik. Veskiks sisustati hoone 1906–1907. aastal. Algul jahvatati vaid loomajahu. Veski tänane sisustus pärineb põhiliselt 1930ndaist aastaist. Püüli- ja jahuveskina müüdi hoone vendadele Karl ja Heinrich Veskile, kes seadsid seal sisse valtside ja ühe paari kividega püüli- ja jahuveski , mis oma hea töö poolest oli kuulus ka kaugemal. Läbi vesiveski nelja korruse saab täna näha, katsuda, tunda, maitsta, mis ja kuidas valmib viljaterast. Hellenurme vesiveski muuseumis asub ka vanade esemete näitus. Endiselt kehtib vanasõna: Ärä nakka veskit enne kitmä, kui ei tiia määndse jahu tä tiip. OÜ “Hellenurme Veski” turismitoode “Hellenurme Vesiveski” (ringkäik töötavas veskis) tunnistati 2004. aasta kevadel EHE-märgi vääriliseks. 2003. aastal asutati veskihoones MTÜ “Eesti Veskivaramu”, mis ühendab veskiomanikke ja –huvilisi üle Eesti. Praegune veskiemand on endise veskiomaniku lapselapselaps. Hellenurme mõisa vesiveski on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23155). Ehitis on täna eraomandis.

Hellenurme mõisa vesiveski
Hellenurme mõisa vesiveski

Hellenurme mõisa saeveski

Saetööstus kuulus samuti vendadele Veskitele. Vennad asutasid täiusliku lauatööstuse. Hellenurme mõisa saeveski on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23156). Ehitis on täna eraomandis.

Hellenurme mõisa moonakatemaja

Asub risti püüliveski hoonega, selle taga, Elva jõe ääres. Kui veskihoonet veel viinavabrikuna kasutati, asus siin kõrts. Talumehed käisid siin ikka kaemas, kas kipi põhjas ka midagi on. Koos viinavabrikuga hääbus ka kõrts. Hoonesse pandi moonamehed korterisse elama. Hellenurme mõisa moonakatemaja on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23154). Ehitis on täna eraomandis.

Naised lastega moonamaja uksel, 1913
Naised lastega moonamaja uksel, 1913

Hellenurme mõisa villaveski Hellenurme villavabrik-villakraasimistöökoda oli üks Baltimaade esimesi, mille ehitas Hellenurme mõisa tolleaegne mõisnik Karl Axel von Bruiningk (1782–1848) 1840. aastal. Vabrik asus poolteist versta mõisast eemal. Viimaseks vabrikupidajaks oli Karl Jaagupi poeg Särg (10. 01. 1869–18. 12. 1945), kes oli väga energiline mees. Tema ehitas tammi vee kogumiseks, veeturbiini ja teise turbiini elektri saamiseks. Samuti tellis ta Saksamaalt vabriku uue sisseseade, kuid enne masinaid jõudis kohale II maailmasõda. Küll jõudis ta osta aga uue kraasimis-kontonii heiemasina asemele. Selles kraasimismasinas sai hakata juba ka vatti tegema. Vill lasti kraasimismasinast läbi 2 korda. Kui XIX sajandil alustati ja tehti tööd võrdlemisi primitiivselt, siis XX sajandil töötas villavabrikus juba 120 pooliga poolautomaatne ketrusmasin. Sellel masinal töötades olid kudujal ametis kõik jalad ja käed (vasak käsi poolis, parem keeras hooratast , mis reguleeris lõnga ketrust poolile haaki ja tõmbas masina välja, põlved lükkasid masina tagasi). Teha sai nii koe(loiemat)lõnga, kui ka vee(tugevamat)lõnga, mis olenes sellest, kui palju keerde oli masinale peale keeratud. Lisaks sellele töötas villavabrikus veel „hunt” ja 80 cm pikkuste heiete tegemise masin. Hellenurme villavabrik lammutati kolhoosi poolt 1960-ndate aastate algul, mil teda polnud enam aastaid kasutatud. Täna on alles vaid villaveski varemed. Villavabriku seadmed riigistati Elva käsitööartellile, osa viidi vanarauaks. Hoone lammutati sigala kütteks. Hellenurme villaveski varemed väärivad eksponeerimist. Varemed asuvad täna munitsipaalmaal.

Hellenurme mõisa kuur-kelder Saeveski hoone läheduses asub suur võlvlagedega kelder. Hea säilituskoht köögiviljale. Hellenurme mõisa kuur-kelder on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23157). Ehitis on täna eraomandis.

Hellenurme mõisa magasiait Vanade inimeste eest hoolekandmine oli kaugemas minevikus talupidajate kohustus. Hoolealused olnud nädalate viisi taludes, kust tähtaja möödumisel edasi viidi järgmisesse tallu. Hiljem hakati vanadele andma vilja magasiaidast. Viljasaajatest peeti aru ”Magasi aidast viljasaajate nimekirja” sissekannetes. Hellenurme mõisa magasiait on arhitektuurimälestis (kultuurimälestise riikliku registri number 23158). Ehitis on täna eraomandis.

Käpa-Müürsepa talu hooned ja õu

Talu rehielamu,ait jm. hooned on omased end. Hellenurme valla hoonestikule. See on üks säilinud näide 19. saj-st. Hooned ehitati 1883. a. Mõisahärra Al. Th. von Middendorff oli ise juhatanud mitmeid talupoegi minema korda ja puhtust õppima Käpa Müüpsepa tallu, kus kõik olla korras: haod raiutud, põhk küünis ja puhtus õues ning tubades. Säilinud Käpa-Müürsepa talu rehielamu ja ait on arhitektuurimälestised (kultuurimälestise riikliku registri number 23166 ja 23167). Ehitised on täna eraomandis.

Käpa-Müürsepa rehielamu
Käpa-Müürsepa rehielamu

Lustimägi, puhkekoht Lustimäge võib lugeda Hellenurme mõisapargi koosseisu kuuluvaks alaks, sest Lustimäe muutis kauniks pargiks Hellenurme mõisa mõisnik, akadeemik Al. Th. von Middendorff XIX saj. II poolel, istutades siia palju võõrliigilisi puid. Mägi kujutas endast botaanikaaeda ja lindude paradiisi. Pargi istutas siia akadeemik oma naise auks, seetõttu nimetati seda mäge siis rohkem “prouamäeks”. Igas sälkorus kasvas omaette puude liik (36 puu- ja põõsaliiki kokku), keset mäge olid lehised, pärnad, hõbepaplid, sirelid, läätsapuud, jasmiinid jne. Siin veetis akadeemik oma vaba aja ja vanaduspäevad. Keset mäge asus suvemaja ja eemal (kivist) lindude vaatluspunkt. Lindude pesitsemiseks oli puudele kinnitatud hulk mitmes suuruses pesakaste. Noorhärra Ernst Middendorff käinud mäe peal kohtamas all veski peal elanud kauni prouaga. Märguandeks lasknud noorhärra püssist. Lustimägi on Elva jõe kallasrajaga ühendatav Vitipalu matkaradadega. Seetõttu on ala Elva-Otepää suunal matkajatele puhkekohaks ja kohalikele elanikele perepuhkuse väljasõidukohaks. Teenindusalal asub “Elva jõgi – veetee Emajõe Jõeriiki” jt. projektide raames 2005. aastal ehitatud puhkekoht (piknikukoda, lauad-toolid, lõkkekoht grillrestiga, prügikast, käimla, stend, ujuvsild, köisrada, jalgrattastatiiv, trepid, sild üle jõe, lindude pesakastid). Elva jõe kaudu ja ujuvat randumissilda kasutades saavad puhkekohta külastada ka veeturistid. Looduskaitseregistris olev objekt – Lustimägi on riigi kaitse all olev kinnismälestis. 3,6 ha suuruse Lustimäe maa-ala omanik on täna Palupera vald.

Trepp Lustimäelt
Trepp Lustimäelt

Viimati uuendatud ( neljapäev, 25 oktoober 2012 )