Hellenurme suurkujud Trüki E-mail

Hellenurmeks nimetati varem nelja küla kokku. Joova küla asus jahuveski vasakul kaldal ja liideti Hellenurme mõisaga. Siis veel Kirmi küla, kus asusid sellised talud nagu Zirgu ja Suka (end. Põdra)....... 1881. aasta rahvalugemise andmetel oli Hellenurmes Käppa Luiga talus 18 inimest, Käppa Müürsepa talus 13 inimest, Soka kandimeestel kokku 35 inimest, Urmi Hansu pool 11 inimest ja Urmi Jüri pool 15 inimest. Vanemateks perekondadeks Hellenurmes võib arvata: Värvad, Käppad (pere esineb kirikuraamatus juba 1682), Urmid, Kõllid (tulid Hellenurme XIX saj. I poolel Päidlast, Kintsli külast, Kõlli talust ja nimegi said endale samas asuva Kõlli mäe järgi), Palud, Tiirikud, Mühlbergid (tulid Hellenurme XIX saj. I poolel Viljandimaalt, Viiratsi vallast), Konnod, Alaloogad ja Oravad. Neile on nimed antud talude järgi. Hellenurme vanad kohtunikud: Sander Alalooga ja Jaan Palu. Neil oli õigus kanda kohtumehe mütsi, mis oli rebase nahast kõrvadega. Esimesed külast väljarändajad, Ameerikasse, tsaari ajal olid: 1900 aastal August Posti oma perekonnaga, hiljem Hendrik Palu, Paul Meltsas, Kristjan Käppa ja Jaan Huik.

Hellenurme mõisaansambli kultuuriloolist väärtust lisavad paigale kahtlemata seosed Hellenurmes pikemat aega elanud  ja töötanud Venemaa kuulsamaid loodusteadlasi Al. Th. von Middendorffi (18.08.1815-28.01.1894) ja tema pere tegevusega. Akadeemik ise ja pereliikmed on siia ka maetud.

Akadeemik Al. Th. von Middendorff põlvnes segaabielust, kus isa oli sakslane ja ema lihtne eesti naine, mõisateenija tütar. Poeg oli oma ema väga armastanud ja alati uhkusega maininud, et ema oli eestlane. Oma välismaa reisidel oli ta perekonnaga alati rääkinud eesti keelt, mille järgi olla teda arvatud itaallaseks.  Noorem vend oli aga end pidanud sakslaseks ja käinud läbi saksa soost kodanikega. Saksa soost külaliste mõisas viibimise ajal ema nende seltskonnast osa ei võtnud, vaid olla viibinud oma toas, kuhu temale ka toidud toodud. Perekond oli elanud hästi, lahkhelisid nende vahel pole olnud.
Aleksander olnud väga täpne ja nagu räägiti perekonnas, isegi minutilise täpsusega. Ta viibis alati väljas. Sageli nähti teda liikumas labidas käes ja taimed kaenla all. Kaasas oli ka saarlasi, kes siin kraave kaevasid. Nii olid terve mõisa põllud kraavitatud ja koplitele ümber tehtud suured kivipostidega aiad noorloomade ja hobuste jaoks.

Aleksander nõudis korda ja õigust. Salakaebusi polnud ta vastu võtnud, vaid kutsus mõlemad pooled koha peale ja lasi rääkida suu-suu vastu. Ka ulakuste vastu oli ta olnud karm. Korra oli keegi põletanud teise heinakuhja. Aleksander oli andnud mehe süüteo vallavalitsusele otsustada. Et mees oli kelm olnud, siis otsustas vald teda saata Siberisse, mis ka toimus. Middendorffide ausust ja täpsust ja korra nõudmist alluvatelt iseloomustavad eredalt kolm kohapeal sündinud fakti. Rendilepingus talupidajatega oli ettenähtud 3 iseäralikku punkti, millest iga talupidaja pidi rangelt kinni pidama. Keelatud oli: jahil käimine, kalapüük ning loata metsa raiumine ja vargus.
- Konnu talupidaja Ubaleht raius heinamaalt maha suure kase. Sellest kuuldes ütles Middendorff Ubalehele koha üles ja andis talupidamise teisele.
- Kassi talupidaja Alalooga poeg käis mõisas ja tõi sealt loata kotiga lupja. Kuna kotil auk sees oli, pudenes lubi teele, mille järgi varguse jälile saadi. Isa surma järel Middendorff tema pojale talu ei andnud.
- Juhan Käppa oli mõisas tööl ja lammutas Vanakubja talu reht, sest talu liideti mõisaga. Kuna rehetoal oli hulk terveid palke, siis tekkis Käppal mõte härralt palgid omale küsida, et oma perele Kuuse talu sauna juurde kammer ehitada. Ta avaldaski oma mõtet Ernstile ja see oli nõus, kuid lisas, et neid palke on vähe, mingu ta metsavahi juurde ja valigu palke juurde ja lubas öelda, et härra lubas. Maja koha aset lubas Ernst ise vaatama tulla. Järgmisel päeval otsinudki mõisahärra Käppa üles ja öelnud, et ärgu ta maja sauna juurde ehitagu, kuna seal teistel jalus on ning tulekindlustusmaks ka kallis. Ta andnud nõu ehitada maja 300-400 sammu allapoole, kus parem maa ja eraldi omaette. Käppa ehitaski sinna maja üles ning rahvas hakkas uut maja „lossiks” kutsuma. Nii sai pere endale uue nimegi: ema oli lossi Mari, poeg lossi August, tütar lossi Anna, aga isa lossi Juhaniks kutsuma ei hakatud. Isa oli sõjaväes teeninud ulanina keisriproua ihukaitseväes ja seetõttu kutsuti teda ulaniks ja see nimi jäi temale surmani. Paljud noored inimesed ei teadnudki, et tema nimi oli Juhan Käppa.
Veel üks episood: Hellenurmest pärit tisler Juhan Tiirik, kes elas Tartus Tiigi tn.8, seletas, et Middendorff müüs oma krundi Tartus Aia tänaval Vanemuise teatrile salaja, ilma et teistele mõisnikele oleks ütelnud. Kui müügist teada saadi , oli mõisnike hulgas pahameele torm lahti läinud. Mõned olevat väljendanud, et Middendorff olla oma teguviisiga neile nagu noaga südamesse löönud, sest Tiigi ja Aia tänaval olid ainult mõisnike majad. Oleks Middendorff teatanud, et krunti müüa otsustab, nad oleksid temale kolmekordse hinna maksnud.

Talude rendist mõisahärra Aleksander huvitatud ei olnud. Tema oma üteluse järgi olevat temal endal raha küll. Ta oli huvitatud sellest, et talupidajad korralikult elaksid. Ta ise oli käinud taludes vaatamas ja juhatanud mitmeid minema korda ja puhtust õppima Käpa Müürsepa tallu, kus kõik olla korras: haod raiutud, põhk küünis ja puhtus õues ning tubades. Rentniku jõukuse tunnusmärgiks oli tütardele kaasavaraks antav summa, nii näiteks oli Middendorffi rentnikul Tinni Mihklil 6 tütart ja iga tütar sai kaasavaraks 500 rubla.
Heina ajal oli ta tihti käinud heinaliste juures. Kord olla olnud loog maas ja piksepilv üleval. Rahvas töötanud kibedasti, kuid kubjas vaatanud pealt. Vanahärra haaranud siis ise hangu ja hakkanud kiiresti heina kokku panema, öeldes kupjale, et silmad on tööliste jaoks aga käed on töö jaoks.  Kui mõnikord mööda metsi rännates, tal kõht oli tühjaks läinud, siis oli heinaliste juurde läinud süüa otsima. Kui oli öeldud, et muud pole kaasas kui hapu piim ja külmad oad, siis oli lausunud, et need talle kõige paremini maitsevadki.
Oma teenijatest pidas härra lugu, laskis anda neile söögikraami ja aedvilja. Igakord kui köögi- ja viljapuude aeda tuli, siis vestles aianaistega, küsis kuidas nad elavad jne. Mõisahärrade teenijaskonda kuulusid alaliselt järgmised perekonnad: Urmid, Tiiriked, Poimud, Kõllid ja Oravad.

Aleksander Middendorffist jäi maha suur liblikate ja kivimite kogu , hulk Siberi rahvarõivaid, millised olid toodud kaasa matkadelt. Liblikate kogudest viidi hulk Leningradi, osa ostis ära tolleaegne koolijuhataja August Käppa ühes kivimitekoguga, mis sai sõja ajal tublisti kannatada, kuid asus kaua August Käppa perekonna paigas Lustimäe talus. Kivimid ja liblikate kogud antud hiljem Hellenurme Lastekodule ja Elva rajoonide vahelisele Koduloo Muuseumile. Riided läksid sõja ajal kaduma, nagu läks kaduma ka muu vanast akadeemikust järele jäänud kraam.
 
Akadeemik uuris Venamaa vähetuntud piirkondade (Koola ps, Siber, Kaug-Ida, Taimõri ps.) omapärast floorat ja faunat. Rikkalike uurimisandmete läbitöötamise tulemusena valmis klassikaline teos Siberi geograafiast (’’Reis Põhja- ja Ida-Siberisse’’). 2003. aastal avaldas National Geographic leksikoni 100-st läbi inimajaloo tähtsamast ekspeditsioonist. Leksikonis on avaldatud ka Al.Th.von Middendorff´i ekspeditsioon Põhja- ja Ida-Siberisse. Ta on avaldanud ka 23 teaduslikku tööd ja palju artikleid, millest enamus valmis just Hellenurmes. Akadeemik on oma laiahaardelise tegevuse ja rohke tööga kindlasti üks osa Eestimaa, Euroopa ja maailma loodusuurijate ajalooraamatust. Väärtuslikke põllumajandus-geograafilisi andmeid hankis Middendorff ka Eestist. Ta oli üheks noorloomade suunava kasvatuse idee algatajaks. Middendorffi poolt sissetoodud angeli-karja ja kohaliku veise ristandid andsid uue tõu, millest hiljem kujunes eesti punane kari. Middendorffile kuulub ka osa vaevast eesti raskeveo hobuse arengutöös. Just Hellenurmes valmisid nii mitmedki tema teaduslikud tööd, aruanded, referaadid. Siia looduslikult kaunisse kohta sõitsid talle külla teisedki nimekad teadlased ja riigitegelased. Seega on akadeemik oma laiahaardelise tegevuse ja rohke töö tõttu oma nime kindlalt raiunud meie Eestimaa ja ka Venemaa loodusuurijate teguderohkesse ajalooraamatusse. J.V. Jannsen, Lydia Koidula isa tänas Tartumaa Eesti Põllumeeste Seltsis 10.sept.1870.a. oma kõnes südamest Seltsi liiget Middendorffi, „kuna neid suurema lahkuse ja aupakkumisega wastu wõeti”. Carl Robert Jakobson olles Middendorffi oponent ütles oma ettekandes: „... ei ole suurema või väiksema hobustega kokkuparimine meie hobbuste kasvatamisele mitte kasuks” („Eesti Põllumees” nr.10, lk.150, 1870 aasta).
Al. Th.von Middendorff on sündinud Peterburis, seal meditsiinidoktori kraadi omandanud ja hiljem zooloogina end Euroopa ülikoolides täiendanud. Peterburi Teaduste Akadeemia liige Alexander Middendorff sai eelkõige kuulsaks maadeuurijana. Koos Karl Ernst von Baeriga käis ta 1840. a ekspeditsioonil Koola poolsaarel. 12. aprillil 1850 aastal, kirjutas Karl Ernst von Baer, olles Middendorffile sõber ja mentor , akadeemiku pulmapäeval: „ Sa said mu elu sõbraks, keda ma nii kaua ja asjatult olin oodanud”.
1842–43 tegi Middendorff suure uurimisretke Põhja-Siberisse. Uurimisretkel viibis ta ka Kaug-Idas. Middendorffi nimi on antud 17 looma- ja 11 taimeliigile, tema nime kannab laht Taimõril, Hellenurme nimi on antud neemele Novaja Zemljal. 1856. a, võtnud isa pärandina vastu Hellenurme mõisa, jäi Middendorff alaliselt Hellenurme mõisa elama , olles 30 aasta jooksul kohaliku majandus- ja kultuurielu edendaja. Vene teadlane S.M. Uspenski oli samuti polaaruurija nagu seda oli akadeemik Middendorff. Tema pühendas oma doktoritöö akadeemiku mälestuseks ja kaitses seda Tartu Riiklikus Ülikoolis 1963.a.
Siin elas, töötas ja suri ka nimekas ornitoloog ja põllumajanduse edendaja Ernst Middendorff (22.01.1851-19.04.1916), akadeemik Al.Th. von Middendorffi vanim poeg, kes  päriski oma nime sõbra Baeri eesnimest. Tartu Ülikoolis õppis ta keemiat, lõpetas kraadiga ning on lindude uurimise alal teinud tänuväärt tööd. 1870. aastal tegi ta isaga kaasa reisi Valgele merele ja Novaja Zemljale. 1873. aastal hakkas aga õppima põllumajandust ja tööle Hellenurme mõisas. Ta elaski põhiliselt kogu aeg Hellenurmes, väljaarvatud mõned teaduslikud konverentsid ja õppereisid. Paljuski jätkas Ernst oma isa Aleksandri tööd ja tegevust. Sageli nähti Ernsti oma poegade seltsis püünised käes liikumas metsades ja heinamaadel küll lindusid ja metsloomi vaatlemas ja liblikaid püüdmas. Õppimise ja töö kõrvalt oli tal suur huvi ornitoloogia vastu. Tähtsamaks vaatluskohaks 20 aasta kestel kujunes talle Hellenurme, soetades hulgaliselt ornitoloogilisi kollektsioone. 1885. aastast oli rahvusvahelise ornitoloogiakomitee liige, 1891 aastast ornitoloogide kongressi asepresident, 1899 aastast Ungari ornitoloogiakeskuse auliige. Ajavahemikus 1888-1913 Hellenurme ümbruses tehtud ornitofenoloogiliste vaatluste kokkuvõtted 42 liigi kohta asuvad Teaduste Akadeemia arhiivis Peterburis.
Al. Th von Middendorff ja Ernst  Middendorff on suurima osa Hellenurme mõisakompleksi kultuuriloolise väärtuse andjaid, kuid mitte ainult. 8.12.1861 sündis akadeemiku perre Hellenurmes kuues laps, neljas poeg Max von Middendorff, kes jäi ka pere viimaseks lapseks. Max lõpetas Tartu Ülikooli meditsiinodoktorina, käis end Ptereburis ja Saksamaal oftalmoloogia alal täiendamas ja töötas 1890 aastast Tallinnas diakonisside haigla silmaosakonnas. Korra kuus käis hinnatud silmakirurg Hellenurmes haigeid vastu võtmas. Silmaosakonda sai ta juhatada  36 aastat , sest 3.03.1926 suri Max südamehaigusesse. Hiljem käisid mõisas arstimas ka Ernst Middendorffi väimehed dr. Lackschevitz, kes võttis samuti haigeid tasuta vastu.

Middendorffide perekonnas töötas 1865-1866 kodukooliõpetajana eesti innukamaid vanavara kogujaid Jakob Hurt (22.07.1839-13.01.1907). Jakob Hurt kihlus siin oma tulevase abikaasa Eugeniaga ja lahkus 1866 aastal Hellenurmest. 9.mail 1865 aastal kirjutas Hurt oma sõber J.Kölerile Hellenurmest :”Majaga,kus ma tegev olen, võin ma ainult rahul olla. Ma rõõmustan, et olen mehe lähedusse saanud, nagu seda on härra von Middendorff”.

Siin elas (Päidla Mõisajärve kaldal) ja töötas ka eesti linnuteaduse rajajaid Mihkel Härms (20.02.1874 Võrumaal –1941 Tartus). Hellenurme mõisas töötas ta Ernst  Middendorffi ornitoloogiakogu preparaatorina ja nn. linnumajade hooldajana. Ta oli abielus Jakob Hurda õega. Mihkel Härms oli ka Otepää kooli Seltsi juhatuse liige, kes aitas 1907.a. käima panna Otepää emakeelse progümnaasiumi. Mihkel Härms on avaldanud mitmeid raamatuid („Eesti linnustik”, 1927; „Kodumaa kullilised”, 1935).Ta oli üks lindude rõngastamise pioneere.

1.11.1878 aastal sündis Hellenurmes õpetaja, hiljem mõisa abivalitseja viienda pojana eesti kunstiloo värvikas legend, kunstnik Konrad Mägi. Kooliõpetaja Mägi, kes vahepeal lahkus Hellenurmest Kirepi ja Uderna mõisate valitsejaks, tuli vanadusepõlve veetma Hellenurme vanadekodusse. Kodust lahkus Konrad Mägi varakult, Tartusse venna juurde. Seal tegeles ta spordi, näitekunsti, muusika, kirjanduse, kuid eeskätt kunstiga. Kuulsad on tema maastikupildid ja portreed. Ta oli kunstikooli Pallas esimene juhataja (1919 aastast). Elutee jäi aga lühikeseks, see lõppes juba 15.08.1925.a. Tartus.

Hellenurme püüli- ja jahuveski, ning saetööstus kuulusid Karl Rudolf Veski´le (25.09.1883 Kudina vald – 1953 Tartus). Peamise kuulsuse saavutas ta Tartu koolides matemaatika õpetajana töötades (Tartu Õpetajate Seminaris, Treffneri Gümnaasiumis). Hellenurmega on seotud ka tema vend, keeleteadlane Johannes Voldemar Veski, kes 1919-1956 oli Tartu Ülikooli eesti keele õppejõud ning kateedrijuhataja.

3.01.1883 aastal sündis Hellenurmes (täna Põrda/Jaani Laine talu) Karl Kark. 1911.a. lõpetas ta Peterburi Teedeinstituudi, töötas Venemaal veeteede alal ja 1920 aastast töötas Eestis teedeministri nõuniku ja abina. Märtsist 1924 oli teedeminister. Karl Kark langes 1.12.1924 tööülesannete täitmisel.

Kirjanik Aino Kallas on omal ajal külastanud akadeemik Middendorffi ja ta on kirjutanud oma mälestusi akadeemikust (Otto Pärlini mälestused Soome reisist).

Kirjanik Friedebert Tuglas on oma raamatus „Mälestused” kirjutanud Hellenurme ja Palupera kandist.

Hellenurme koolimajas (täna kultuurimaja) käis sageli klaverit mängimas tõeline vaba metsaajakirjanik August Tomingas.

Mats Traadi novellikogus "Kartaago kiirrong", mis koosneb 9 novellist on kaks novelli, mis on seotud Hellenurmega.

Viimati uuendatud ( reede, 12 jaanuar 2007 )