Valimised 2017

15.10.2017 toimuvad kohaliku omavalitsuse volikogude valimised.

Täpsem info tähtaegade ja kandideerimise kohta ning esitamiseks vajalike dokumentide vormid on leitavad Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehelt http://www.vvk.ee/avaleht/ või http://www.vvk.ee/kov2017

Elva valla valimiskomisjoni info, otsused ja protokollid leiad Elva valla veebilehelt aadressil: http://elva.kovtp.ee/valimiskomisjon

Volikogu

Palupera Vallavolikogu istungil 13. oktoobril 2017 otsustati:
  • Võtta vastu „Valgamaa omavalitsuste ühine jäätmekava aastateks 2017 – 2025“.
  • Anda nõusolek koormata isikliku kasutusõigusega Elektrilevi OÜ kasuks Palupera valla omandis olevad kinnistud maakaabeliinide paigaldamiseks (Palupera park, Palupera staadion, Kooli ringtee, Palupera kooli tee).
  • Kinnitada täiendavaks piirkonnakogu liikmeks Madis Haug.
 

Kalkulaatorid

Külade sihtnumbrid

Räbi67503
Lutike67504
Neeruti67505
Päidla67506
Astuvere67507
Atra67508
Miti67509
Mäelooga67510
Palupera67511
Pastaku67512
Urmi67513
Hellenurme67514
Nõuni67515
Makita67516

 

Omniva Sihtnumbrite otsing: www.omniva.ee

Sihtnumbrite otsing: www.postiindeks.ee

 
Räbi küla Trüki E-mail
Ajaloost


     Räbi küla asub praeguses Valga maakonnas Palupera valla territooriumil.
     Millest küla on nime saanud, ei ole teada. Küla hulka kuulub ka endine Elva küla, mis on oma nime saanud Elva jõe järgi. Tänaseni kasutab kohalik rahvasuu ikkagi ka Elva küla nimetust, et täpsustada asukohta. Elva jõel olid Elva ja Loodi veskid. Peale nende jäävad küla piiridesse veel Raiga ja Kiisa veskid, mis on ka mõlemad hävinud. Kunagi oli Elva külas 16 „suitsu“, millest praeguseni on säilinud ainult üksikud. Ainsa püsielukohana on Elva külas kasutusel Uue-Elva talu, kus praegu elab Juhan Mõttuse pere.  Külas asub ka kunstnik Starkopfi suvila, mida kasutab praegu tema tütar, kopsuarst, TÜ Kliinikumi Patoloogiateenistuse tsütoloog Mariann Reintam. Endise Loodi veski müüridele on rajanud suvila kuulus arst südamekirurg, professor Toomas-Andres Sulling. Käo talus elab aga populaarne looduse märkaja, hindaja, loodusega suhtleja ja kaitsja Mall Värva, kes oma raamatutega on olnud juba aastaid teejuhiks Eestis kasvava ravimtaime juurde (“Tee ravimtaimede juurde“, „Ravimtaimed aeda“, „Meie ravimtaimed“, „Bachi õieteraapia“).

 

Sügisene Räbi küla. Foto: Mall Värva
Sügisene Räbi küla. Foto: Mall Värva
 

 

     Räbi küla on ajalooürikutes mainitud Päidla mõisa juurde kuuluva külana. Seepärast tuleb kõige vanemate ajalooteadetena võtta seda, mis on kirja pandud Päidla kohta. Räbi küla piirnebki Päidla külaga ning nende kahe küla vaheline piir pole kunagi päris kindel olnud.
     Päidlat on esmakordselt mainitud mõisana 1522.a. , kusjuures mõisa alla kuulusid peale Päidla küla veel Kõlli, Mõrtsuka ja Räbi külad. Päidla küla on esmakordselt mainitud 1582.a. Paideli nime all.
     Päidla mõisahooned on praeguseks kahjuks hävinud. Mõisa kuivati vundamendile  on ehitatud ruumid ettevõtluseks ja uus kuivati.
     1939.a. oli olemas ka Päidla vald, mis kuulus Otepää kihelkonda ning kuhu kuulusid peale eelmainitud külade veel Neeruti, Saluala, Makita ja Lutike külad.
     Päidla mõis võõrandati Middendorffilt, mõisnikult, kes oli sel ajal omanikuks.
     Kalmejärve naabruses asuv kalmemägi on Rootsi sõjameeste matusepaik. Arheoloogilistel väljakaevamistel on mäelt leitud rohkesti inimluid, käevõrusid ja kaelakeesid .

 

Loodusest


     Räbi küla loodust iseloomustavad kõige rohkem järved. Kesksel kohal külas on Räbijärv, mis kuulub Päidla järvestikku. Räbi külla jäävad veel Päidla Uibujärv, Linajärv, Suur Sookuru järv ja Väike Sookuru järv. Küla piirile jäävad Kalmejärv ja Mõrtsuka järv.

 

Räbi järv
Räbi järv. Foto: Mall Värva
 


     Järved asetsevad kultuuristatud künklikus moreenmaastikus. Moreen on savikas, põldudel domineerivad kamar-leetmullad ja kamar-karbonaatmullad, paiguti esinevad fluvioglatsiaalsed liivad ja kruusad. Kõik järved on glatsiaalse tekkega. Järvede nõod on arvatavasti termokarstilise tekkega.
     Kogu ala kuulub Kõrg-Eesti rohketoiduliste järvede valdkonda ja on võetud looduskaitse alla.
     Räbijärve pindala on 6,8 ha, sügavus koos lendmudaga 5 meetrit, sellest vett ainult 3 meetrit. Järve piirab kaunis künklik moreenmaastik. Läänekaldal asub küla. Veepeeglit ümbritsevad soo ja õõtsik, mis on eriti ulatuslik järve lõuna- ja põhjaotsas. Üksnes mõned kaldalõigud läänekaldal on veidi kõvemad ja liivasemad. Põhja katab paks mudakiht. Lõunakaldal on endine laut, läänekaldal mitmel pool linaleokive.
     Peamisteks kaladeks on koger ja mudamaim. Leidub ka haugi, särge, linaskit, roosärge ja ahvenat. Ujuma saab järve minna vaid kahest kohast, mujal on soo. Viimastel aastatel pole järv ummuksisse jäänud ning kalavaru on kenasti kosunud. Väärtuslikumaks kalaliigiks peavad kohalikud elanikud muidugi linaskit.

 

Pardijooga Elva jõel
Pardijooga Elva jõel. Foto: Mall Värva
 


     Räbi küla läbib ka Elva jõgi, mille üldpikkuseks on 72 km. Elva jõgi saab alguse Otepää kõrgustikus asuvast Valgjärvest ning suubub Suurde Emajõkke.
     Peaaegu kõikide talude juurde kuulub ka metsa, kus on ülekaalus okaspuud kuusk ja veidi vähem mändi. Küla põhjaserva jääb Päidlapalu riigimets, mis kuulub Otepää Looduspargi alla.
     Põllumaad, mis olid kolhoosi ajal kasutusel, on praegu jälle põllud. Vahepeal oli küll selline aeg, kus oli päris palju ka ülesharimata maid, mis kasvatasid ainult umbrohtu.

 

Hallpõsk-pütid Räbi järvel
Hallpõsk-pütid Räbi järvel. Foto: Mall Värva

 

Haldus


     1819.a. seoses pärisorjuse kaotamisega Liivimaal moodustati mõisate kaupa vallad. Räbi küla kuulus koos teiste ümberkaudsete küladega Päidla mõisa alla. Moodustati ka Päidla vald, mis oli tollal talurahva haldusüksus, mis allus mõisa kontrollile.
     1866.a. Baltimaade vallaseadusega kaotas mõis haldusvõimu valla üle.
    1890.a. seoses vallareformiga liideti Päidla ja Neeruti vald.
     1939.a. ühendati vallareformiga Päidla, Vana-Otepää, Pilkuse ja Nüpli vald Otepää vallaks.
     1945.a. loodi valdade allüksusena külanõukogud. Räbi küla kuulus Päidla külanõukogu koosseisu. Hiljem nimetati ümber Palupera külanõukoguks.
     1950.a. likvideeriti vallad ja maakonnad. Räbi küla kuulus algul Elva rajooni koosseisu,  Otepää rajooni koosseisu alates 1959.aastast ja alates 1963.aastast Valga rajooni koosseisu.
     Eesti taasiseseisvumisest peale kuulub Räbi küla Palupera valla koosseisu.
     Räbi küla koosseisu kuulub praegusel ajal 37 majapidamist, millest vaid 18 on asustatud püsielanikega. Ülejäänud elamuid kasutatakse põhiliselt suvilatena. 

 

Haridus- ja kultuurielu


     Vanasti on Räbi küla lapsed oma alghariduse saanud Hellenurme ja Päidla algkoolis. Algul käidi Hellenurme vallakoolis, mis asutati 1775.a. 1830.a. viidi kool üle uude koolimajja, mis oli ehitatud Hellenurme ja Päidla valla piirile ning mõeldud mõlema valla laste jaoks. 1919.a. avati Hellenurme mõisa häärberis uuesti algkool.
     1936.a. alustas kool uues koolimajas kuueklassilisena. Koolimaja ehitas vald, peamine ehituse eestvedaja oli Eduard Viira.
     Räbi külast käidi koolis mõlemal pool - nii Hellenurmes kui Päidlas. See olenes sellest, kumb kool kodule lähemale jäi.
     Et Räbi küla kuulus algselt Tartumaale, siis kasutas kohalik elanikkond Tartumaa murret, mis tunduvalt erines kirjakeelest .
     Küla vanemad elanikud kasutavad praegugi ainult murdekeelt. Murdekeelt räägivad ka need, kes siin kogu aeg elanud on. Nooremad inimesed kasutavad murdekeelt põhiliselt endast vanemate inimestega rääkides. See on lugupidamisest vanemate vastu. Murdekeelest pole koolis õppides kellelgi probleemi tekkinud.
     Otseselt Räbi külas pole väga kuulsaid inimesi elanud ja töötanud. Aga et Päidlaga on piirid ühised ja tihti segased olnud, võib Päidlas elanud kuulsaid inimesi ka siinkohal ära mainida. 
     Päidla Mõisajärve kaldal elas ja töötas ornitoloog Mihkel Härms (1874 – 1941), kes oli algul Ernst von Middendorffi lindudekogu hooldaja Hellenurme mõisas. Ta oli ka Otepää Kooli Seltsi juhatuse liige ja aitas 1907.a. käima panna Otepää emakeelse progümnaasiumi. Ta on avaldanud mitmeid raamatuid ja oli üks lindude rõngastamise pioneeridest.
     Varajases lapsepõlves elas Päidlas kirjanik August Kitzberg, kes on saanud siit ainet oma teostele.
   Päidla Mõisajärve ääres elas tuntud künnimeister Vello Kõiv, keda kohalikud inimesed kutsusid Kuldadraks.
     Räbi küla rahvas on läbi aegade kultuuri ja spordiga tegelnud, olles nii Nõuni kui Hellenurme võistkondades. Elmar Austa (sünd. 1931.a) on olnud Otepää rajoonis nii kabe kui male meister. On käinud ka Hellenurme kolhoosi eest võistlemas ja jäänud ka vahele, sest sel ajal oli meil veel omaette Järvesalu kolhoos. Lihtsalt üks mees tuli mängu ajal juurde, pani käe õlale ja küsis ühe Hellenurme mehe kohta, keda Elmar muidugi ei tundnud .
Osa on võetud mälumängudest Palupera valla karikale, jälle Palupera ja Nõuni võistkondades. Kord oli väljas isegi Räbi küla võistkond.
     Kolhooside algusaastail leiti jõudu ja tahtmist tegelda isetegevusega. Gustav Peets juhendas instrumentaalansamblit. Kolm rahvatantsijat meie külast: Lea Raudsepp, Raido Muro ja Heli Kikas (Muro) esinesid ka rajooni laulupäevadel.
     Praegugi käivad Räbi küla memmed Helga Kõll, Laine Ilves ja Eha Kukk Nõuni kultuurimajas memmede laulu- ja tantsuringis. Tundub, et nooremad inimesed huvituvad muudest meelelahutustest.

 

Teine Maailmasõda inimeste mälestustes


     Sõda ei puudutanud otseselt Räbi küla inimesi. Sakslased tulid külla sisse 20.juulil 1941.a. Külarahvas läks koos kariloomadega metsa peitu. Metsas elati umbes 1 nädal. Siis tuldi kodudesse tagasi. Loomad olid metsas olemisega ära harjunud ja ei tahtnud enam sugugi koju minna. Ju nad teadsid, mis neid ees ootab.
     Sakslased ei puutunud inimesi, kuid külast võeti sõjaväe jaoks hobuseid (Tõniselt ja Leoskilt). Sakslased elasid  külas priskelt. Kui tallu tulid, siis kõigepealt tehti tühjaks mesipuud meest. Agarikul näiteks hävitati 4 mesilasperet. Mesilased suitsetati lihtsalt tarust välja ja kogu mesi võeti ära. Järgmiseks tapeti söögiks kõik kanad. Elmar Austa mäletab, et nende peres jäi kogemata alles ainult üks must kana. Sakslased tapsid külas söögiks mitu siga.
     Sakslased lahkusid külast 26.augustil 1941.a. Ka venelased ei puutunud külas inimesi ega röövinud. Kui rinne edasi läks, võeti Mäe-Agarikult hobune ja Agarikult vanker kaasa .
     Enne kolhooside moodustamist, kui Eestis toimus küüditamine, see meie küla ei puudutanud. Ainult Madise  Helga vanemad küüditati, kuid nad tulid Siberist tagasi.

 

Kolhooside aeg


     Põhiosa oma elust kulutab inimene töö peale ning paljudel juhtudel hinnatakse inimesi just nende töö järgi. Sellepärast tulebki kirjeldada inimeste elu läbi töö. Lähiminevikus oli inimeste elu seotud tööga kolhoosis.
     Praeguste vanemate inimeste mälestused ulatuvad kolhooside loomisaega. Keskealised mäletavad hästi kolhoosid õitseaegasid ja kolhooside likvideerimist.

 

Kolhoosi loomine


     Räbi külas toimus kollektiviseerimine nii nagu kogu Eestimaal 1949.a. Kolhoosi astuma sundis hirm küüditamise eest ja ülejõu käivad maksud eramajapidamistele.
     20.aprillil 1949.a. ühinesid Räbi, Vahe ja Elva küla inimesed Hoolsuse kolhoosiks. (Naaberküla Mõrtsuka inimesed panid oma noorele kolhoosile nimeks Jõud, kuid see muudeti kiiresti ära Jõukuseks. Ei saanud ju olla sellist kolhoosi nagu Mõrtsuka Jõud).
     Hoolsuse kolhoos moodustati üldkoosolekul Semmeni talus, kuhu oli kogunenud 24 inimest. Kõik avalduse esitanud võeti kolhoosi liikmeks vastu .   
     Tolleaegsest aruandlusest on näha, et 1949.a. kuulus Hoolsuse kolhoosi 22 peret, neis oli elanikke 69.  1950.a. oli kolhoosis juba 35 peret 82 inimesega.


     Üks näide kolhoosi astumise avaldusest:

                                            Hoolsuse kolhoosi juhatusele

                                                       kod. Klaassepp, Senni Johani t.
                                                eluk. Elva külas Lohu talus, sünd. 09.XII 1893

                                 a  v   a  l  d  i  s

     Praegusel ajal, ma saan aru, et tuleb kolhoosi minna, selleks avaldan soovi, et mind ja minu kasutada olnud 3,4 ha maad saaks kolhoosi vastu võetud.

   Elva külas  27. aug. 1950
   
                                                     /allkiri/

 

     Vahemärkusena: Senni Klaassepp elas koos oma õega üle 100 aasta vanuseks ning nemad olid meie küla kõige vanemateks elanikeks.
     Vastmoodustatud kolhoosi esimeheks valiti ühel häälel Aleksander Trikk, juhatuse liikmeteks Peeter Rahi, Juhan Raudsepp, Voldemar Klink, Ferdinand Vaher ja Süisi Loidap. Revisjoni komisjoni liikmeteks valiti Peeter Kuusmaa, Maks Värva ja Loreida Kirm.
     Kolhoosiperedele otsustati isiklikuks kasutamiseks jätta 0,6 ha maad, üks lehm koos mullikaga, üks emis koos põrsastega, kolm lammast koos talledega, kodulinde piiramatult, mesilasperesid 20 .
     Tundus, et kolhoosi juhtimisega ei läinud sugugi libedalt ja juba 26.mail 1949.a. toimunud üldkoosolekul valiti uus esimees, kelleks sai Peeter Kuusma. Tema tunnistati kulakuks ja vallandati partei vallakomitee ettepanekul juba 18.aprillil 1950.a.  Uueks esimeheks valiti Loreida Kirm .
     Mõned patud unustati siiski ära. Süisi Loidap valiti 1969.a. seltsimeheliku kohtu liikmeks vaatamata sellele, et ta oli 1951.a. vangi pandud heinte müümise eest.
     Edaspidigi vahetati välja mitmetel ametipostidel olnud kolhoosnikke. Juhtus ka selliseid asju: revisjoni komisjoni esimees Peeter Rahi vabastati 13.juunil 1950.a. oma ametist, kuid paari nädala pärast tuli ta hoopis kolhoosist välja heita, sest Peeter Rahi oli tunnistatud kulakuks. Hiljem oldi kandidaatide valimisega väga ettevaatlikud. Kord isegi (6.sept.1950.a.) ei leitud kedagi revisjoni komisjoni, sest “ei leidu vastava võimega isikuid liikmete hulgas” nagu ütles koosoleku protokoll .
     Kolhoosi alguses juhtus üks selline lugu, millel olid kurvad tagajärjed ja millest räägitakse siiani. 1950.a. läksid 4 meest: Süisi Loidap, Aleksander Trikk, Karl Austa ja Viktor Grentsmann hobustega viima Elva jaama kohustuslikku heinanormi riigile. Enne Elvat tekkis meestel mõte 3 koormat heina viinarahaks teha. Nii tehtigi. Asi tuli muidugi avalikuks ja mehed läksid kohtu alla. Aeg oli karm. Kohus mõistis selle teo eest V.Grentsmanni 12 aastaks (tema oli ka Saksa sõjaväes olnud), K.Austa ja A.Triki 10 aastaks ja Süisi Loidapi 8 aastaks Venemaa vangilaagrisse. Kõige esimesena jõudis 3 aasta pärast tagasi A.Trikk, kes vabastati kõrge vanuse pärast, järgmisena tuli S.Loidap ja siis ka teised kaks. Sel ajal kehtis nimelt vangilaagrites seadus, et 1 päev vangilaagris võrdus 3 päevaga .

 

Väikeste kolhooside ühendamine, elu kolhoosis


      12.aprillil 1951.a. toimunud Hoolsuse, Jõukuse ja Järvesalu kolhooside ühinemisel moodustati Järvesalu kolhoos. (Tulevase kolhoosi nimeks pakuti veel: Tee Kommunismile, Päidla ja Molotov).  Esimeheks valiti Aleksander Mündi, kes eelnevalt võeti kolhoosi liikmeks. Kolhoosi keskus otsustati üle viia Peetsi majja .
     Kohalikud mäletavad, et Mündi toodi partei poolt meile esimeheks Valgjärvelt. Oli 4 klassi haridusega ja kirglik kaardimängija.
     Vanadest protokollidest võib lugeda, et elu hakkas ühinenud kolhoosis kiiresti edenema. Järvesalu kolhoosi ja tema tublisid töötajaid kiideti ka rajoonilehes Kommunismi Lipp.
     1955.a. valiti esimeheks Valter Kallion. Tundus, et vaatamata kiita saamisele ajalehes, oli elu kolhoosis ikka väga vilets. Isegi kolhoosi ainus autojuht vabastati talveks töölt, sest teed olid autole läbimatud. Rohkem probleeme oli loomakasvatuses. Suur oli loomade surevus, eriti talvel, ja hädatappude arv.
     Üheks eesrindlikuks lüpsjaks tunnistatud Hilda Rahi Räbi külast, jutustab oma tööst rajoonilehes:


     “Olen tutvunud eesrindlike karjatalitajate töökogemuste ja põllumajanduse spetsialistide seletustega lüpsilehmade karjatamisest öösiti. Hakkasin seda praktiseerima ja teen seda nüüd kogu aeg. Kell 2 öösel lüpsan lehmad. Kui olen lüpsi lõpetanud, saadan loomad kell 3 öösel karjamaale. Karjamaalt tulevad lehmad lauta kell pool 10 hommikul. Siis valmistun lüpsiks, mis toimub kell 10. Päeval lasen lehmadel puhata. Õhtust lüpsi alustan kell 18, seejärel saadan loomad uuesti karjamaale. Kari viibib karjamaal kuni järgmise lüpsi ettevalmistamiseni öösel. Sellise päevakorra sisseseadmine on tõstnud märgatavalt lüpsilehmadel piimatoodangut ”.


     Millal see väikest kasvu naine küll ise puhkas? Lehmadele oli ju vaja päevaks vedada lauta ette vikki. Naabrid rääkisid Hilda Rahist kui sõbralikust ja lahkest inimeset, kelle kodu säras puhtusest ja aed oli ilusasti korras.
     Vasikaid peeti ka Käo talu endises laudas. Talitamas käis Linda Verval abiks Rosalie Trikk. 1957.a. oli Roosi (nii teda kutsuti) 60 aastane. Vasikaid talitama hakkas ta 1951.a. alates. Roosi elas üksikuna meie külas kõrge vanuseni, oli alati rõõmus ja naeruse näoga inimene. Roosi elas vanaduspäevadel meie külas üksikuna. Ta mees oli ammu surnud, 2 last kodunt mujale elama läinud. Et Roosi oli väga hea inimene, viis külarahvas talle süüa. Roosi ei hädaldanud oma kehva elu pärast, vaid oli ikka rõõmus.

 

Elu Järvesalu kolhoosis


     Elu Järvesalu kolhoosis käis nagu Lõuna-Eesti maastik: kord künkast üles, siis jälle alla. Kord kiideti kolhoosi ajalehes, siis jälle laideti. Kõige rohkem kritiseeriti loomakasvatust. Tundub, et kolhoosnikud olid ise ka loomadega hädas. Töötingimusedki olid väga rasked. Sel ajal polnud ju veel ehitatud suuri lautasid, loomi peeti endistes talulautades. Üks vasikalauta vaatamas käinud ajakirjanik tänab õnne, et tal lauta minnes kummikud jalas olid, sest vedel sõnnik ulatus põlvini.
     Karjale ei jõutud suvel nii palju heina teha, kui seda vaja oleks olnud. Maisikasvatus ei õnnestunud, külm võttis selle sügisel ära. Tehti küll pärna- ja pajuvihtasid lisasöödaks, kuid loomad jäid vastu kevadet ikka lautades maha. Karjanaised nimetasid loomade kevadel väljalaskmist ülestõusmise pühadeks, sest siis tõsteti nad puude abil üles ja viidi õue.
     Parteikomitee ja rajooniülemiste tarkade nõuannete järgi püüti loomakasvatust edendada muul viisil. Katsetati isegi pardi- ja kalakasvatust.
     Kolhoosi elektrifitseerimist alustati 1959.a., valgus jõudis Räbi külla pikkamööda. Üks esimesi elektrisaajaid oli Elmar Austa (elas tee ääres) Käo ja Tõnise said elektri 1961.a., Karbi veelgi hiljem . Huvitav on märkida, et Elva küla sai elektri alles 80-ndate aastate keskel, kui ühe talu ostis Lembit Veeber. Temal oli endise Narva-Jõesuu peaarstina palju sidemeid “kõrgemal pool”. Nii sai kogu küla endale lõpuks elektri .
     1960.a. valiti kolhoosis seltsimehelik kohus. Meie külast kuulusid sinna Rudolf Pauskar, Arnold Luik ja Voldemar Kalberg .
     Järgmise esimehe valimisega oli suur jama. Rahvas ei tahtnud senisest esimehest Kallionist lahti saada, sest tundub, et ta oli rahva suhtes leebe. Parteikomitee tahtis teda kohalt maha võtta, sest tema kohta oli tulnud kaebekiri. Rahvas tahtis teada, mis on kaekirja sisu ja kes selle kirjutas. Seda ei öeldud.
     Kallion esitas 28.aprillil 1960.a. üldkoosolekul lahkumisavalduse tervislikel põhjustel. Huvitavad on hääletamise tulemused: vabastamise poolt 32 inimest, vastu 31 ja erapooletuid 37.
     Uut esimeest rahvas valida ei tahtnud. Lõpuks hääletas 108-st inimest 46 uue esimehe Artur Pihelga poolt 46, ülejäänud jäid lihtsalt erapooletuteks.
     Ei saanud kolhoos ka uue esimehega hoogu sisse. Tekkis palju tülisid inimeste vahel. Endine esimees Kallion nõudis kohtu kaudu kolhoosilt oma saamata jäänud töötasu ja üüriraha. Kolhoos omakorda nõudis Kallionilt elektriraha ja palkide ning nende lõikamise tasu.
     1961.a. hakkas elu paremaks minema, vähemalt inimeste jaoks. Hakati maksma eesrindlikele töötajatele preemiaid. Liha ja piima riigile müügi plaanide täitmise eest anti eesrindlastele kingitusi. Linda Värva sai seatalitamise eest (II koht) tavalise käekella, mis maksis 40 rubla. Esikohale tulnud Eha Kukk sai raadio “Estonia”, mis maksis 220 rubla. Hoopis vähem raha said preemiaks põllutöölised - ainult 15 rubla. Kanatalitajat premeeriti kleidiriidega.
     Uus esimees paistis olevat nutikas. Omavahelisel kokkuleppel hakkas Kirovi nim. kolhoos kasvatama Järvesalu eest lambaid ja Järvesalu kasvatas Kirovile kanatibusid.
     Oli ka päris huvitavaid seadusi. Juhatus otsustas, et üle 70.a. kolhoosnikud, kellel on 1 lehm, ei pea kolhoosile enam normiheina tegema. Kui tal on aga rohkem loomi,  peab ta kolhoosile tegema suvel 700 kg heina. Et kui jõuab selles vanuses veel nii palju loomi pidada, jõuab ka heina teha. Kui normi ei täideta, antakse seltsimeheliku kohtu kätte.

 

Elu läheb ülesmäge


     Elu hakkaski lõpuks ometi ülesmäge minema. Tulid punalipud kolhoosile ja aukirjad kolhoosnikele. Meie küla inimene traktorist Vello Kõiv sai 1966.a. Lenini ordeni ja töökangelase kuldtähe.
     Inimesed hakkasid saama rohkem palka ja juhtiv personal isegi lisatasu. Esimest korda tähistati kolhoosi aastapäeva 7.märtsil 1969.a. Peo jaoks eraldati 1 siga ja 1 mullikas ning 300 rubla raha. Peolised pidid ostma 1 rubla eest pileti.

 

Järvesalu kolhoosi lõpp, suure kolhoosi tekkimine


     Seoses majandite liitmisega ühendati 16.jaanuaril 1970.a. Järvesalu kolhoos naabruses asuva Nõuni kolhoosiga. Esimeheks sai Artur Pihelgas.
     1976.a. jaanuaris ühendati Nõuni kolhoos teise naabri Hellenurme kolhoosiga, kus esimeheks sai endine Hellenurme kolhoosi esimees Jaan Tõnuvere.
     Sellega oli lõppenud ka Järvesalu ja Räbi inimeste hea aeg. Kolhoos oli suur, uued ülemused kaugemalt pärit ja võõrad. Inimesed tundsid, et neist ei hoolita enam. Räbi külast oli saanud suur kolhoosi ääremaa või metsatagune kant nagu öeldi. Kahe kolhoosi rahvas jäi omavahel võõraks ja hoidis omaette. Räägiti, et see olevat nagu sundabielu, mis kuidagi ei õnnestunud.

 

Jälle omaette, kolhoosielu lõpp


     1987.a. lubati kõrgemalt poolt kolhoosid jälle omavahel lahutada. Ju suudeti tõestada, et elu nii suures ühiskatlas ei edene. Räbi küla jäi taas Nõuni kolhoosi koosseisu, esimeheks valiti Valdeko Värva, kes oli endise Järvesalu ja ühise Hellenurme kolhoosi ajal olnud peaagronoomiks.
     Nõuni kolhoos likvideeriti põllumajanduse reformimise käigus 1992.a.

 

Inimeste elust Räbi külas


     Inimeste elu Räbi külas on olnud huvitav ja mitmekesine. Sellesse aega on jäänud ju nii mitmeid elukorralduste muutusi nagu kolhooside algus ja lõpp, Teine Maailmasõda ja Saksa aeg, mida vanemad inimesed veel praegugi hästi mäletavad.
     Räbi külas elanud inimeste hulgas on olnud neid, keda mäletatakse veel kaua.
     Küla inimestest on tehtud laul, mida nimetatakse Räbi küla hümniks. Laulu autoriteks on Süisi Loidap (1932-1997) koos oma sõbra Johannes Bikriga. Johannes Bikri (1910-1974) oli Käol, Leoskil ja Karbil sulaseks. Laul valmis siis, kui mehed salaja puskarit ajades aega parajaks tegid. Laulus on mainitud kõiki talusid ja nendes elanud värvikamaid persoone. Võib arvata, et kõik laulus kajastatud inimesed mitte õnnelikud ei olnud, kui laulu kuulsid, sest laulus on päris vingeid ütlemisi. Kindlasti tuleb see sellest, et laulu loojad ise laulu tehes purjus olid. Vaatamata uhkele pealkirjale kujunes laulust lorilaul.

    1982.a.tuli rahvaluulekoguja Mare Kõiva Räbi külla, et kirjutada üles inimeste mälestusi ja Süisi tehtud laulu. Ta tuli Kalbergide poolt üle järveotsa ja läbi nõgeste kõigepealt Käole . Siin pakuti talle süüa ja aeti sõbralikult juttu. Edasi läks ta Leoskile, kus lindistas Süisi laulu. Süisi mängis talle ka kannelt.
Järgnevalt Mare Kõiva poolt kirjapandu, mis iseloomustab hästi Räbi küla:

 

„Mets on täis kasvanud ja rägune, vana küladevaheline rada on vähesest kasutusest kadunud. Metsa all näen metskallat, tillukese rullikeerdunud valge õiega. Küll on see kant ilus ja tühjavõitu. On lagunenud talusid. Ka otseteelt on tükk maad veel Kalbergideni Vahekülas. Perenaisel Linda Kalbergil on õues pooleli näputöö ja lapselaste valvamine. Päikese käes istumisest uimasena teen siin oma suurima vea — jätan linti võtmata kõik nood kuu poole pöördumised ja päeva meelitamised ja võitegemise-laulud. Hobusega jõuab koju Voldemar Kalberg, hirmus jutukas mees, tõstab maha kasti piimapudeleid ("lehma pidada me ei jõua, aga ilma hobuseta ei saa poes käia"), räägib palju ja peamiselt koduloolist juttu. Õigeks ajaks kokkulepitud paika ei jõuaks ma mingi väega, kui kalakasvatuse auto mind kohale ei viiks.
Sõidan uuesti Kalbergide poole, sest olen kaotanud kampsuni kuhugi sinna. Kampsunit muidugi ei leia ja teel otse üle mägede, läbi võsa, üle oja, lendan läbi purde sisse. Mure "Sony" pärast, viha veritseva jala ja mudaste kingade pärast toob mu ruttu kaldale. Ja siis laiub ees 10-meetrine nõgesteväli nii pikalt kui silm võtab. Energiliselt ja üsna jubeda väljanägemisega jõuan pärast paari juhatust Räbi külla pillimehe Süisi Loidapi juurde. Süisi on 50-aastane, jalust üsna ära vanapoiss. Kuri, nagu hoiatati, ta pole. Kui Süisi puhkab kandlemängust, küsin talt meditsiini, kombeid, metsloomadega seotud lugusid ja kõik vastused on kui kuld.
*
Peaksingi siinkohal vist avaldama küll oma tänulikke mõtteid nende paljude maitsvate lõunate üle. Eriline on ka see avaliolek, mitte-võõrastamine. Enda ja oma eesmärgi tutvustamine on kuidagi ilma vaevata. Oled nagu oma inimene. Ei keegi karda ega eputa ega tõrju sind.“


     Räbi küla inimesed on tõepoolest alati olnud sõbralikud. Raske töö ja eluolu murdis sageli küll nende tervise, kuid nad jäid ikka iseendiks.

 

 

Kasutatud Räbi külast Mall Värva kirjapandut, kes kasutas:
1. Lilles.I., Peda,A., Selgis,A. ja Sepp,E. Eesti talundid. Tartumaa. Kirjastus Raudvara, Tartu, 1939.
2. Mäemets, Aare. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tallinn 1977.
3. Mägi, Heino. Otepää. Tallinn, 1963.
4. Mägi, Heino.  Valga rajooni Nõuni kolhoosi ajaloost. Käsikiri, 1989.a.
5. http://www.neti.ee RKM II 362,681/2, 685/6.
6. http://www.neti.ee Palupera valla roheline infrastruktuuri võrgustik.
7. Pallon, Sulev. Hellenurme aegade peeglis. Võru, 2000.
8. Vestlusest Elmar Austaga.
9. Vestlusest Toivo Loidapiga.

 

 

Viimati uuendatud ( laupäev, 22 detsember 2007 )