Küla on esmakordselt mainitud 1328.aastal (mõnedes allikates on 1382 aastal, sest EE andmetel on kaks viimast numbrit ära vahetatud). Seega valla vanim küla. 

Foto: Siim Jänes

Edasised teated Hellenurme mõisast (saksa k Hellenorm) pärinevad 1641. aastast, mil ta kuulus von Wrangellidele. Peale Põhjasõda oli mõis von Dückerite ja von Bruiningkide valduses. Mõisa peahoone ehitati 1770 Karl Axel von Bruining  ajal ühe vana maja asemele. Sel ajal istutati ka puude alleed Hellenurme ja Palupera mõisate tee äärde. Mõisnik Bruining maeti Tartu Maarja (Raadi) kalmistule. 1850 müüdi mõis Middendorffidele (Johann Theodor),1856 aastast omanik tema poeg Alexander Theodor, 1894 aastast poeg Ernst (1851-1916), kes valitses mõisa 1916 aastani, oma surmani,seejärel tema abikaasa Mary von Wickens (1855-1938), kellelt mõis võõrandati 1921.a.

Hellenurme nime tekkimist on uurinud Tartu Ülikooli rahvaluule professor Mathias-Johan Eisen. Professor veetis siinmail Udumäe talus (täna perek. Pajo) korduvalt puhkust. Tema arvamise järgi on nimi Hellenurme tulnud sõnast „elve” ja nimelt järgmistel asjaoludel: Hellenurme mõisa kuulus varemalt Otepää kihelkonna alla ja oli Päidla mõisa tagamaaks. Neid kahte mõisat, mis olid ühe ja sama omaniku käes, lahutas Päidlapalu mets. Tagamaale vaadati kui teisejärgulise tähtsusega maa-alale  ja seetõttu hakatigi seda metsatagust maad kohaliku murde alusel kutsuma elvenurmeks, mis hiljem rahvasuu järgi muutus ellenurmeks, milline vorm on eksisteerinud kogukonna raamatutes veel aastal 1894. Saksa keeles hakati kirjutama hellenorm ja vene keeles oli gellenorm. 1920 aastal parandati keeleviga ja valda hakati nimetama Hellenurme vallaks.

Hellenurme küla hariduselu ajalugu: patendi kirja põhjal on Hellenurme kool asutatud aastal 1775. Kool asus mõisas. 1830- aastal viidi kool üle uude koolimajja, mis oli ehitatud Hellenurme ja Päidla valla piirile  ning oli mõeldud mõlema valla laste jaoks.

Hellenurme mõis läks ostu teel Middendorffide perekonna omandiks aastal 1850. Viimane asutas siis keskuse: siin oli viinavabrik, jahuveski, villatööstus, juustutööstus jne. Aastal 1887 asutati siia esimene raamatukogu, kus oli ca 800 mitmesugust eestikeelset raamatut. Selle ürituse mõjutajaks oli vana akadeemik ise. Ta laskis raamatukogu jaoks valmistada mõisa laudsepal raamatukapi „hästi suure ja avara”, nagu ta ise oli väljendanud.
Ühes raamatukogu asutamisega alustas tegevust ka laulukoor ja näitetrupp. Pidusid anti mõisa küünides ja talude rehtede all. Laulukoori juhtideks olid tolleaegsed kooliõpetajad Pedak ja Rahi. Pidudest saadud raha kasutati raamatukogu täiendamiseks. Selle raha eest osteti koolile ka uus orel,mis maksis 45 hõberubla. Raamatukogu suleti seoses akadeemiku surmaga, kuna puudus registreeritud põhikiri. Raamatud anti hoiule vallamajja, kust neid hiljem inimeste poolt laiali kanti.

Hellenurme kool toodi mõisasse tagasi 1919.a. ja paigutati härrastemajja. 1936.aastal ehitati uus 6-klassiline koolimaja, mille külge liideti ka endine Middendorffide linnumaja, topiste hoidmise maja.
Eelkooliealiste laste kodus õppimist kontrollisid kirikuvanemad ja kooliõpetajad. Igal aastal käis kohalik kirikuõpetaja kooli katsumas ja vanu inimesi armulauale võtmas. Kodustelt lastelt, keda õpetaja juurde toodi , küsiti piiblilugu ja lasti lugeda. Targemad said kirikuõpetajalt kingituseks pilte ja pliiatseid. Kord aastas käis kooli katsumas umbkeelne venekoolide inspektor. 1903. aastal, kui oli Karl Juhani p. Käppa teist talve õpilane, tuli see inspektor koos abilisega. Rääkisid nad ainult vene keeles ja andsid peast rehkendada. Terve kool ei oskanud ühtegi sõna vastata. Lahkudes inspektor ütles: „Otsen ploho”.Järgmisel päeval õpetaja Kõll tõlkis „Aga puhtus oli hea”. Vene keele nõudmine oli siis väga suur. Vahetunnilgi ei tohtinud eesti keelt kõneleda, sest siis pandi kaela laud pealkirjaga „kõneles eesti keelt” ja pandi nurka. Seda lauda kutsuti omavahel „krapiks”. Kui Käppa oli vaevalt kaks nädalat koolis käinud, viskasid teised poisid talle naljaviluks krapi kaela. Õpetaja tuli ja leides teda krapiga ei trahvinudki ta, vaid ütles „Käppa malenki”.

Hellenurmes oli palju noort sugu, kes kasutasid mängudeks järgmisi mänge: segamängud – Tagumine paar, Kükikull, Jooksukull, Pimesikumäng, Nipsumäng kividega, Pajamäng; poiste mängud – Kutska kepi loomine, Muna urgu ajamine, Ratta löömine, Kurni viskamine, Sõrme vedamine, Vägikaika vedamine, Võidujooks, Võidu kõndimine, Trivaater, Mustlase viisi maadlemine, Kotis jooks; tubased mängud pandi võtmisega – Tipimäng, Kõrtsist kõrtsi jooks, Laeva täitmine, Lusikaga otsimine pimesi; pantide lunastamine – Tuvikese mõõtmine,Postiljon, Kõvera ja õige sissetoomine, Juudi laulatus, Taevatähtede lugemine, Niidi nõela järgi ajamine jne. 1870. aastal levinud ringmängu laul:

                                                     Näkilaul

                                   Kevadisel päiksepaistel Emajõe kalda peal
                                  Keerutasid neiud tantsujalga halja muru peal.
                                         Ref:. Trallalla, trallalla, trallalallalaa.
                                  Kena noormees uhkes riides ligindas end nendele.
                                 Kätt ta pakkus, tantsma kutsus ilusama neiukse.
                                        Refr:
                                 Noormees, kuis sul külm nii käsi,küsis tantsul neiuke.
                                Külm on Emajõe vesi, vastas noormees temale.
                                         Refr:
                                 Teistest eemal Emajõel tantsisid nad edasi
                           Ehk küll ema mures valvab, hüüab tütart tagasi.
                                         Refr:

Hariduse tähtsust pidas akadeemik Middendorff oluliseks, ta oli ka Eesti Aleksandri kooli asutamisel nõuandja (vt. Sakala nr.2, 9.01.1882).

Hellenurme tervishoid:
Varasemal ajal toimetasid arstimisi nn. küla arstid: lasksid aadrit, pandi  kuppe, kasutasid kaanisid ja ravisid ka hambaid. Haigustest tunti : nõstmed (rõuged), läätsad (leetrid), roos (paistetus),lendva (äkiline haigus või järsk surm), kuutõbi, luupainaja – kui inimene või loom öösi haigeks jäi, oli higine ja uimane, kuid hommikul juba terve, siis öeldi, et sel oli luupainaja seljas, kelleks enamasti arvati mõnda paha naabrit. Põrsaste osas nimetati seda kahetsuseks.

Arstimiseks kasutati: rõugete puhul määriti haigeid kohti sularasvaga, leetrihaiged pidid lamama pimedas, roosi vastu kasutati pehmeid määrdeid, lendva vastu aga rohtu ei olnud. Rõuge haigus oli väga nakkav ja hädaohtlik, mistõttu juba 1865.aastal pani Middendorff ametisse elukutselise rõugepanija Jaan Värva. Rõuge haigus oli pääsenud Mäelooga tallu, kus üks Hansu poegi Jaan Urm jäi pimedaks. Tema saatis akadeemik oma kulul Peterburgi pimedate kooli. Saatjaks Juhan Käppa. Luupainaja korral tuli loomale või inimesele, kel ta seljas käis, nuiaga lüüa. Hoobi ei saanud mitte see, keda löödi, vaid hoobi sai hoopis see, kes käis luupainajaks. Kuutõve arstimisel pidi järsku hüütama kuutõbise nime. Hambavalu arstimiseks aeti pliidi all või ahjus kivi kuumaks, pandi kuiva patta ja kindel kaas peale; kaane sisse tehti auk ja pandi toru sisse, toru ots pandi valutava hamba juurde, siis valati kivile vett peale, et kuum aur läheks toru kaudu hamba juurde. Kaanid pandi haige koha peale ja lasti seal verd imeda, et nii ära võtaks rikkiläinud vere.

Kaane püüti Vitijärvest. Nimelt asus Vitipalu ääres väike umbjärv, kus kalu ei olnud, vaid seal elasid ainult kaanid. Selle järve tekkimise kohta kuuleme rahvasuust: Pangodi vallas Marusoo peal elanud kord heinakuhjasuurune elukas. Pea olnud seapea moodi, silmad suured kui taldrikud, jalad jämedad kui tarupuud ja küüned suured ja teravad kui künnirauad. Koletis toitunud kaladest ja teistest veeloomadest. Soo kuivanud ära ja näljaga oli ta tulnud Tintsi oja mööda Tintsi küla juurde ja hakanud seda hävitama. Ta söönud loomi ja inimesi, keda kätte saanud ja viimaks keeranud oma suurte küüntega ka majad kummuli.Peale söömist läinud ojasse oma janu kustutama ja sellest saanud lähedane oja omale Januoja nime. Peale seda rüüstamist hakkanud inimesed oma lagunenud hooneid parandama ja sellest saanud küla uueks nimeks Laguja küla. Elukas olla elama asunud lähedal tammikusse ja kogu ümbruskonna maad oma koledate küüntega koopaid täis kraapinud, millised praegugi alles on. Mõned isegi väga järsud ja kuni 10 meetri sügavused. Elukas jäänud sinna magama, norsanud ja jorisenud hirmsasti. Rahvas hakkas teda Tõraks kutsuma. Temale toodi ohvriloomi, keda ta tervelt alla kugistas.Magamise jorin oli kuulda olnud mitme versta taha ja sellest olla maa värisenud, nii et Viti tammikus olid tammed ära kuivanud. Kasvama oli jäänud ainult hiietamm. Rahvas oli Kalevipojale Tõra asukoha teada andnud. Reisist väsinuna heitis Kalevipoeg pikali. Tõra oli Kalevipoja ilmumisest haisu ninasse saanud, tõmmanud maa seest hiietamme koos juurtega üles, et sellega Kalevipoega surnuks lüüa. Tamme asemele tekkinud järv, mida hüüti Viti järveks.Kalevipoeg aga ärganud üles, haaranud tamme ja annud sellega Tõrale hoobi. Kohta, kuhu Tõra maha kukkus, hakati nimetama Tõramuna taluks. Teise hoobi olla Kalevipoeg Tõrale annud 5 versta Tõramunast Elva poole ja seda kohta hakati kutsuma Tõravereks. Hiljem ehitati  Tõravere mäe peale Teaduste Akadeemia, Struwe nimeline tähetorn.

Tükike Hellenurme murrakut 1900.a.:
Oi, täämpa ole ildas jäänu, päiv joba tõsnu. Tiiu, tule üles, nüssa lehmä ärä, eläjä vaja mõtsa aada. Karjapoiss, aa sa ka uni ärä ja karga üles, otsi kängitse ja pane jala kinni. Võta hame sälläst, anna Tiiu kätte, Tiiu nakab lõunaaigu mõsu mõskma, lüüp mõne kahvi tõlvaga, panep aiasaibaotsa ja õdagu saat kätte. Kutsu peni ka üten.  Pane ussaia värja kinni, muidu tsia lääva vällä.